Intervjuu tantsupaariga: Peeter Änilane – Lumme Kadaja.
Mäletan Lummet tantsutegevuses juba aastast 1989-1990.
Miks oled jäänud pikkade aastate jooksul truuks tantsimisele?
Lumme:
Just siis ma hakkasingi tantsimist harjutama. Neil aastail tegelesid mu pojad juba võistlustantsuga ning aastaid hiljem hakkas tantsutrennis käima ka tütar. Seega tundus loogiline, et ennastki tantsimise kui spordialaga rohkem kurssi viin. Esimesed tantsusammud omandasin ikkagi täiskasvanute tantsukursustel. 1992. a. alustasin magistriõpingutega ning hiljem küpsemas eas ka doktoritööga. Tantsimine pakkus meeldivat võimalust lõõgastumiseks ja aitas vaimset ja füüsilist koormust tasakaalustada ning paelus mind üha rohkem. Mulle meeldis väga ka tantsuvõistlusi jälgida. Olid ajad, mil finaalides toimus lahtine hindamine ja väga põnev oli üritada ära arvata kellele tõstavad kohtunikud sildi kohanumbriga 1, kellele aga näidatakse hoopis numbrit 6.
Kõigi nende aastate jooksul käisin ma aeg-ajalt harjutamas erinevaid tantsuliike. Proovitud sai nii swingtantse kui Argentiina tangot. Salsa ja bachata õppimisega jõudsin isegi algajate tasemelt arenejate tasemele. Kuna ma doktoritöö raames pidin uurima lihashaiguste tekkemehhanisme ja hormoonide ning isegi ületreeningu toimet, siis hakkasin peagi taipama, et tantsimine on just selline tegevus, mille puhul inimese keha ja lihased arenevad harmooniliselt, lisaks veel vaimu virgutav ja noorendav toime.
Nii need aastad kiiresti möödusid. Tantsisin, kus ma tantsisin, harjutasin, mida ma harjutasin, aga aega-ajalt jõudsin ikka tagasi standardtantsude juurde, et lisaks uuesti tuletada meelde ka samba, cha-cha-cha ja jive.
Lumme, kuidas meelitasid Peetri tantsurajale?
Lumme:
Läksin ühel novembriõhtul taaskord kolleegide hulka HTG saali seltskonnatantsu kursustele, et oma laste kauaaegse tantsutreeneri Ilme Tiigi juhendamisel samme meelde tuletada. Seal ma oma praegust tantsupartnerit Peetrit esimest korda nägingi. Ta ütles, et: „Mina olen Peeter“ ja hakkasimegi koos harjutama. Seega, sõna otseses mõttes, kutsus hoopis Peeter mind tantsupõrandale. Tants viis meid kokku ja ühendas.
Peeter, sina, kes sa polnud varasemalt mingeid võistlustantsu kokkupuuteid omanud, kust see julgus minna ja härjal sarvist haarata?
Peeter:
Võistlussport ei ole mulle võõras. Kooliaastatel kuulusin mitmesse suusakoondisse, Tartu maratonil osalen igal aastal ka praeguses vanuses. Suvel olen saanud medaleid pikamaaujumiste seeriavõistlustelt. Innustust saan oma vennalt, kes on suur tantsulõvi, kuid osaleb ka väga paljudel maratonidel, olgu siis jooksmine, suusatamine või rattasõit. Lastelegi ei tahaks veel lõplikult alla vanduda. Sageli võistlen vanema pojaga, vahel isegi tütre ja pojatütrega, samal distantsil. Noorem poeg mängib tennist Eesti II liigas. Valdan ka ise seda ala. Võistlustants hobina oli seega uus põnev väljakutse. Paraku juhtus nii, et oma kõige esimese võistluse Lummega pidime tegema Põlvas Mesikäpa hallis ainukese paarina rohkearvulise publiku ja kohtunike silme all. Kuna Lumme tütrepoeg võistles ka J1 klassis, siis oli palju sugulasi-tuttavaid vaatamas. Sellest hoolimata tantsisime 4 tantsu järjest ära ja pärast selliseid tuleristseid ei ole ükski võistlus meis väga suurt kartust tekitanud.
Vaatamata piisavalt väärikale eale olete siiski järjekindlalt panustamas tantsimisele. Mis see on mis teid motiveerib selleks?
Peeter ja Lumme:
Meile hakkas koos tantsimine sobima ja terve aasta harjutasime Argentiina tangot enne kui soovisime hakata ST ja LA tantsudega püsivalt tegelema. Esmalt oli vaja klubi valida. Esimene kriteerium oli, et seal oleksid edukatest tegevtantsijatest treenerid, kellel on kogemus ja tulemuslikkus seeniortantsijate õpetamisel ja kus oleks meie eakaaslasi, kes käivad võistlemas. Seetõttu viis tee meid klubisse Sinilind, kus alustasime algusest, saamaks tugevamat põhja tantsuoskusele. Kõige enam motiveeribki see, et siinses klubis antakse võimalus võistelda. Huvitaval kombel me tunnetame, et võistlus nagu arendaks samavõrd kui treeningsaalis veedetud tunnid. Treenerid Heino ja Eva on võistlemise osas olnud toetavad. Treeninglaagrid lisavad samuti motivatsiooni. Oleme jõudnud aja jooksul 3. gruppi, kuid igas grupis on trennikaaslased olnud väga vahvad. Treenerid on ranged, järjekindlad, kuid seejuures väga kannatlikud. Muidugi ei ole meie sooritused täiuslikud, kuid igaüks on olnud kord algaja ja kõik jõuavad kord SEN4 ikka.
Teil on Peetriga mitmesuguseid huvisid, kuidas suudate ennast kõige vahel jagada?
Lumme:
Kuidagi ikka suudame, sest sporditegemine ühildub tantsuga, kuna see ala nõuab ka vastupidavust. Me ei väsi tantsides kiiresti ja seetõttu saame rohkem keskenduda teistele probleemidele nagu kehahoid, sammutehnika ja rütmitunnetus. Kunagi, kui oleme täiskohaga pensionärid, peame hakkama tantsuilu huvides tegelema Pilatese ja võimlemisega. Praegu tõesti ei jää selleks aega. Tunnistame, et maratonilt naastes oleme korra hilinenud trenni ja kahel korral on sõjalise õppuse või muu tantsuürituse tõttu tantsutreening vahele jäänud.
Missugused on toredamad mälestused ühiselt veedetud tantsutegevusest?
Peeter ja Lumme:
Meie kahe ühisest tantsutegevusest on jäänud näiteks vahva mälestus sellest kuidas tants meid kokku viis ja ikka meenuvad esimesed tantsusammud, mida koos õppisime. Nendeks olid quickstepi veerandpöörded ja samba whisk koos minu soolopöördega. Seejuures Peeter tahtis miskipärast, et ma oma pööret teeksin kiiremini ja siis veel kiiremini. Muidugi on meeldejääv esimene võistlus algajatena koos esimeste medalitega. Üllatuslikult tegi publik meile tookord peale nelja tantsu esitamist nii suure aplausi, et sellest jäi väga hea enesetunne.
Klubiga koos veedetud tantsutegevusest on mitmeid häid mälestusi. Seeriast KULDKING saab rääkida vaid ülivõrdes. Väga toredad mälestused on laagriõhtutest Lahmusel.
Tantsuoskus viis teid ka kinolinale. Jagage oma muljed.
Peeter ja Lumme:
Jah, see oli Stellar Filmi Soome-Eesti koostöö film “OMERTA 6/12”. Esmalt pidime castingu jaoks kirjutama, et milliseid tantse tantsime ja küsiti ka mitut pilti, sest pidime mängima ballikülalisi. Meid valitigi välja ja riietati sobivalt enne võtteplatsile minekut. Tehti soengud. Hakkasime välja nägema taustnäitlejatele sobivalt. Võtted toimusid Tartu Ülikooli peahoones, põhiliselt aulas. Tantsimist oli küllaltki vähe, kuid ettevalmistust ja passimist päris palju. Põnev oli kui filmi sisu kohaselt pidime terroristide eest öisel ajal balliriietes jooksma ülikooli peahoonest Toomemäe poole. Filmi linale jõudes läksime seda muidugi kohe Apollosse vaatama ja nägimegi end Soome presidendiballi külaliste seas tantsimas.
Teie ehe rõõm ja siiras positiivne emotsioon on alati võluv. Kuidas see teil õnnestub?
Peeter ja Lumme:
See tuleb tantsu ajal iseenesest. Liikumine ja muusika koostoimes, kusjuures õnnehormoonid ju vallanduvad. Paaristantsul on muidugi oma võlu. Meile tõesti meeldib tantsida, kuigi arenguruumi on veel palju. Trennides on ju ka nii positiivne õhkkond. Treenerid ei ütle kunagi halvasti, vaid julgustavad.
Mida teeb tants teiega?
Peeter ja Lumme:
Tants teeb rõõmsaks, parandab keskendumisvõimet ja pikapeale ka kehahoidu. Me tunneme end tantsides noorematena. Samal ajal aga võimaldab tants koos aega veeta. Paaristants arendab oskust meeskonnatööks ja aitab teineteist paremini mõista, õpetab teise inimesega rohkem arvestama.
Mida ütleksite neile, kes arvavad, et tants on ainult noortele ja standardmõõtudele?
Peeter ja Lumme:
Me ütleksime, et see pole ju päriselt nii. Tantsufännidena oleme käinud korduvalt ballidel ja tantsuõhtutel. Sageli on sellistel üritustel kõrvuti juhtunud elegantselt ja oskuslikult tantsiv vanemaealine paar, kes lausa kutsub esile imetluse ja noored, kes oma kohmakuses ning hoolimata ilusast riietusest ei ole kena vaatepilt. Tantsida oskav inimene on alati ilus-olgu vana või noor. Tantsuklubid võiksid rahvale rohkem läheneda. Iga meie klubi tantsupaar võiks kasvõi kordki tulla Atlantisesse Shateé tantsukooli ruumidesse seenioride tantsuõhtule osalema või isegi esinema. Heino on seal juba kord musitseerinud ja publikule meeldisid väga tema esitatud tantsurütmid. Sellel üritusel tantsivad eakad inimesed valdavad mitmeid tantsusamme, kuid õhtu kavas võiks ikkagi olla mõne tantsu õppimine. Näiteks LatinPassion klubi peoõhtud algavad alati mingi tantsu nt. bachata lühikursusega.
Sageli arvatakse, et eakad tantsijad ei ole tantsupõrandal atraktiivne vaatepilt. Mida teha, et muuta seda seisukohta?
Peeter ja Lumme:
Meie arvame, et tants pigem kahandab, mitte ei suurenda vanusevahet. Argentiina tango festivalidel ja milongadel tantsib ju väga palju küpses eas inimesi, kuid see vaatepilt on imeline. Kõik liiguvad oskuslikult ja näevad välja kaunid.
Konkreetselt võistlustantsu kohta ütleks et: igale oma. Selleks ongi enamikul spordialadel vanuseklassid. Pigem võiks rääkida sellest, et mõned tantsufiguurid ehk ei ole seenioritele (jõu) kohased. Sama aga kehtib laste kohta. Praegu võib juba väga noorelt jõuda D-klassi ning tantsida siis üksiti tangot ja rumbat. Nii noorelt on ehk raske aru saada nende tantsude mõttest ja ehk ei ole kohane tantsida väikestel lastel teatud figuure, mille olemust neil on raske mõista.
Ilu on vaataja silmades. Kuidas panna rohkem silmi nägemaks ilu ja võlu tantsimises?
Peeter ja Lumme:
Tuleb tõdeda, et tänapäeval on sotsiaalmeedial siin omad head võimalused, kuid sellest virtuaalsusest väljatulemiseks peaks rohkem inimesi ja eriti noori, tooma reaalselt tantsu juurde.
Läheneme küsimusele siin pisut pragmaatiliselt. Üks võimalus ju ongi kuulutada välja tantsukursused. Siinjuures on miskipärast selline asjaolu ilmnenud, et neid korraldatakse erinevates klubides ühel ja samal ajavahemikul. Nii jääb osavõtjate arv väikeseks ja sageli kursused seetõttu ei toimugi.
Teisalt võib esineda probleem partneri leidmisel, sest kursustele oodatakse ju tantsupaare. Registreerimise võiks ju korraldada nii et tantsijad registreerivad end kõik eraldi ja kui tüdrukute arv on täis, siis jääb registreerimine avatuks ainult poistele.
Sellised üritused nagu KULDKING on muidugi imehea variant tantsuilu eksponeerimiseks ja edastamiseks. Koroonamõju möödudes tasuks seda eriti laialt reklaamida ja meedias tutvustada, et palju publikut kohale teaks tulla. Nähtud ilu jääb inimeste teadvusse ja südamesse, mis toimib kui omalaadne kutse tantsule. Ürituse lõpus võiks publikut kaasata elava muusika saatel, mingi ühine tants teha, või isegi tantsu õpetamine, nt. oskaja ja algaja.
Tantsupaare võiks saata klubide ja asutuste peoõhtutele esinema.
aprill, 2022
